side-area-logo
26 AASTAT EESTIT VANAEMA -VANAISA JUURES

Täna kui Eesti tähistab oma 26. taasiseseisvumispäeva olime maal, Lõuna- Eestis, vanaema ja tädi juures, seal kus suurem osa minu teadlikke vaba Eesti suvedest möödunud on. Tädil oli käsil mee võtmine ja olin parajasti ametis selle magusa imerohu valamisega kui kui mõte hakkas mööda mälestusi ringi tippima. Hüples seal päris pikalt ja mõtlesin, et mulle on antud palju. Järgnevalt väike loetelu sellest, millest ühe noore Eesti kunagi koosnenud on.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Minu, venna, täidipoegade ja -tütarde suved ja talved olid ikka maal, vanaema ja vanaisa juures. See oli ühtviisi lõputu mängumaa, seda küll peamiselt õhtul, sest päeval jätkus igale ühele mingi tegevus puude lõhkumisest kartulite idustamiseni. Igal õhtul lehmade koju toomine heinamaalt, vahel kauni loojangu saatel, vahel paljajalu kasteses ristikus joostes. Hobune, talle lahtisirutatud peopesalt leiva või suhkrutüki andmine. Hobuse juhtimine vankrilt või loorehalt. Sead, jänesed, lambad, kuked ja kanad ning kanamunade otsimine kui oli kahtlus, et nad juhuslikult küüni alla või kuhugi mujale salapesa teinud on. Ja vahel leidsimegi hiidpesad 20 – 30 munaga.

Laudapeal lakas hoiti meil lisaks vanadele jalgaratastele ja mõnele kummutile, põhku, peamiselt pallidena. Reeglina poegisid kassid just seal ning meie ülesanne oli kassipojad üles leida, et nad metsikuks ei kasvaks. Kui hääle järgi ei leidnud, tõime isase kassi, kes koha kätte näitas.

Kõiksugu marjapõõsad ja marajde korjamine, sealhulgas mustikad, murakad, pohlad ja jõhvikad. Õunapuud andsid üle aasta niivõrd suure saagi, et õunamahla voolas sadades liitrites aga õuntel ei tulnud kunagi lõppu. Ja seesama õunamahl kulus lõplikult ära igal suvel kui heina tegime. Pallitasime, vaalutasime ja kaarutasime, masinatega ja käsitsi. Panime redel- või kärbikrõuku, ehitasime vankrile taevasse ulatuvaid koormaid ja mõnikord pidime nende ümber vajumisel tunnistajaks olema. Mingil ajal oli heinategu nagu suguvõsa kokkutulek, masinaid oli vähe, seega vajasime töökäsi palju. Lausa uskumatu, kuidas tööd on rõõm teha siis kui seltskond on mõnus. Heina küüni ajamisel arutati läbi paljud teemad ja tehti legendaarsed naljad. Heinte tallamine küünis, parim, pehme ja hästi lõhnav hein läks alati kõige viimasena, sest suveööd möödusid kõik küünis magades. Isegi mu linnavanaema ja -vanaisa ja isa sõbrad, kes külas käisid, kõik mahutati küüni.

Suve teine pool oli viljakoristamise aeg. Mingil ajal jahtisime kobaine, sõitsime salaja treppidel vahel julgesime luba küsida ning sai kabiinis või punkril kaasa sõita. Hiljem aga olime ise kombainiga põllul. Vilja kuivatasime ise, looma sööta jahvatasime ise või käisime veskil. Vanaisa pidas mesilasi, täna teeb seda tädi. Väike suts siia- sinna juhtus mõnikord, see aga ei takistanud sisuliselt paljalt, ainult pea oli kaetud, taru kõrval passida kui mesilasi kärjelt maha pühiti.

Talvel sõitsid saanid ja sõitsid reed ning helisesid aisakellad, jõulude ajal tehti alati ja tehakse ka praegu verivorsti, ainult, et siga ei tapeta enam meie majas. Ühesõnaga kõik oli olemas, mis ühe maaelu, taluelu, juurde kuulus.

Täna on meil maal vanaema, õunapuud, kapsad ja kaalikad, suured maasikapõllud, mesilased, kunagisest viljast lõhnav ait ja tühjad küünid. Sellist kodust kogemust või maaelu võlu, on üpris vähestel lastel või siis jupi kaupa. Maailm muutub ja võib-olla ei ole see enam oluline, et saad pimedal augustiõhtul haarata aiast õunapunnni, minna tee otsa ja metsa poole hõikuda, et nautida mitmekordse kaja kõla. Kui aga mõelda minu Eestile, siis see on üks tunnetus, palju suurepäraseid kogemusi, mis minus ja minu tegudes elavad. Ja muide, olen väga rahul sellega, sest jumal teab kuna on vaja kombaini rooli istuda või kärbikrõuku tegema hakata.

Comments