side-area-logo
4 AASTAT VALLAVANEMANA – ASJAD MILLEST POLE JÕUDNUD RÄÄKIDA

Paljud nurisevad uksest ja aknast sisse voolavate valimiste üle, mis mõnda ahistab, teist igal nurgal piirab. Ootan ise ka valimispäeva, sest enda kiitmisest on tõsine oksemaik suus, kuid loobuda ei tohi, sest kahjuks liigub info aeglaselt ning enamus valijatest pole mu sõnumit veel kordagi kuulnud.

Kuigi Väätsal on see päris viimane volikogu istung veel ees ja minu praegune amet kestab vähemalt novembri alguseni, otsustasin viimased 4 aastat kokku võtta. Kuna olen tüdimuseni juba kirjutanud sellest, et täitsime 83% valimislubadustest, renoveerimise koolimaja ja aitasime sisu poolel kaasa, ehitasime lumememmesid ja võitsime kuldmuna jne, siis kookisin oma varasalvest välja mõned pildid ja püüan nende ümber keerutada juttu teise nurga alt.

 

Piiumetsa mõisa põlemine 21.09.2016

Pildil põleb Piiumetsa mõis. 2016. aasta 20. septembril tehti renoveerimisjärgses põhikoolis viimaseid ettevalmistusi, et järgmisel päeval koolimaja avada. Säititi paika mööblit, käivitati programmeeritavaid pirne, aidati kaladel akvaariumieluga harjuda. Kuni kella 00:00ni ei olnud meil veel mõtet kuidas avamise sümboolne hetk läbi viia. Savisaare moodi lindi lõikamist ma ei ole kuskil tahtnud teha. Üks mõte oli käivitada doominoahelas liikuva energiaga katusel olev tuulegeneraator, kuid see mõte jäi vähesel ajapuudusel ära. Lõpuks istusime huvijuht, direktor, õppealajuhataja ja mina, sõna otseses mõttes maha ning mõtlesime. Välja mõtlesime. Sai Heigole helistatud ning palutud organiseerida hommikuks vana elektrikapp kust me 3 faasi lahti ühendame, et kool võiks rohelise energia toel edasi toimetada.

Umbes kella ühe ajal puudutasin koolimaja ust, et koju magama minna. Heigo, kes ühtlasi on ka Väätsa vabatahtlike juht, helistas ning teatas Piiumetsa mõisa põlengust. Istusin autosse ja sõitsin Piiumetsa poole.

Nüüd kõige olulisem osa, mis mul kunagi meelest ei lähe. Kujutate ette, et vallale kuuluv mõis põleb, teatud ärevus on sees, lisaks pisike stress igapäevaasjadest. Sõitsin Väätsa Agro töökodadest mööda, seal olevates garaažides seisavad tuletõrjeautod. Ma olin väga kiire reageerija, sest teate sain kiiresti ja auto seisis koolimaja ees. Ometi nägin kuidas töökoja ette pööras sõiduauto, seejärel juba nurga taha kaduvaid auto tagatulesid. See oli esimene vabatahtlik pritsumees. Minutitega. See oli müstiliselt tugev tunne – kindlus ja heameel koos, näha kuidas õnnetuse korral kogukondlik algatus töötab. See näide, mõistetav vajadus ning meeste- naiste iganädalane panus päästeteemadega tegelemisse on ka põhjus, miks vallavalitsusega pole kõhelnud kunagi neid toetada. Sellel aastal 3000 eurot toetust uue tuletõrjeauto soetamiseks ja üks generaatori ostmise avaldus on veel vallavalitsuse lauale tulemas.

Piiumetsa mõisast niipalju, et vald on tänaseks mõisast alles jäänud esimese korruse kiviseinad koos ümbritseva maaga võõrandanud. On päris suur lootus, et tulevikus uus omanik mõisa algsel kujul taastab, vähemalt selline plaan praegusel ostjal on.

Väätsa vabatahtlikud

Koosolekud

Neid on oi oi oi kui palju olnud ja igal ühel neist on ka tulemus. Olen pilte klõpsinud päris paljudest koosolekutest, panen mõned siia ilutsema ja avan võib-olla paari neist.

Esiteks ehituskoosolekud. Tellija osapooltena laua taga mina ja vallavalitsuse liige Heigo, omanikujärelvalve ja ehitaja. Kooli puhul ka koolidirektor. Minu vallavanema töö algas Väätsa Eakate Kodu hoone ehitustöödega. Eelmine vallavanem Jarno oli projekti juht, seega siis ka mina, mis siis, et ma mitte midagi ehitusest ei teadnud. Vallavanem ei peagi teadma, peab oskama eesmärke vaadata ning siis jälgida, et nendeni ka jõutakse ja õnneks olid olemas Heigo ja omanikujärlevalve.

Kuid väike koht, midagi pole teha, kõik ehitusküsimused käisid minu elust päris tugevalt läbi ja ma olen väga tänulik selle võimaluse eest. Tegelikult, kui protsessiga kokku puutud ja loogikaid mõistad, siis oskad aina paremini ka hangete koostamisel ja teistes ehitusprotsessides asju ette näha, märgata vigu ja teha kõik, et protsess sujuks.

Põhikooli ehituskoosolekud koosnesid peaaegu alati objekti ülevaatamisega.
Põhikooli ehituskoosolek, elektri- ja ventilatsioonisüsteemi projekteeriine.

Teised koosolekud olid aga Väätsa tuleviku planeerimised. Need toimusid väga mitmetes kihtides. Väätsa sotside osakond, volikogu liikmed ja kõik teised. Alati enne volikogu istungit saime kokku ja arutasime läbi kõik päevakorrapunktid, vallavalitsusele anti sisend tulevaste asjade ettevalmistamiseks ja kui oli volikogu materjalide koostamisel mingeid valikukohti, siis küsisime eelnevalt arvamuse. Meeleolukad, mõnusad ja sisukad.

Väätsa sotsiaaldemokraatide koosolek. Algas kellegi sünnipäeva tähtistamisega.

Lisaks unistamise koosviibimised. Neid tegin paljuski ka enda õigel kursil hoidmise pärast. Erinevates koosseisudes ja erinevates kohtades, et koguda väljaspoolt julgeid mõtted ja testida oma ideid. Ma arvan, et minu jaoks ühed vajalikumad. Arutasime inimeste kaasamist, Eesti ja Järvamaa arenguid, et mõista paremini kuidas see Väätsat mõjutab jne.

Arvamusfestivali koosolek. Arvamusfestivali eestvedajad rajasid omavalitsusjuhtide ja maavanema peadesse teed, et sündmusele suuremat tuge saada.
Üks paljudest unistamiskoosolekutest. Siin tegelikult on laual Väätsa valla arengukava ja selle muutmine ning uuemate arengujooniste tegemine.
Üks paljudest Väätsa, Käru ja Türi valla ühinemisläbirääkimistest.

Ma ei saa kuidagi mööda haridusest. Seda, mida teinud oleme, leiab minu blogist küllaga. Kirjutan oma avastustest, et miks haridusteemad mulle endale nii südamelähedased on. Ma arvan, et üks põhjus on õpilasesindus ja üliõpilasesindus. Me kõik näeme, kuidas nendes toimetamine avardab noores mitmeid olulisi oskusi- grupitöö, juhtimine, organiseerimine, võimaldab läbikukkumist jne. Lisaks sellele räägivad noored kaasa ka kooli või ülikooli haridusküsimustes. Kuigi ma pole oma elus kunagi kasvatusteaduseid õppinud, olen saanud väga paljudes töörühmades ja rohkem kui 12 aastat õpilase/üliõpilasena arutada kuidas üht või teist haridusküsimust lahendada. Olen osalenud väga paljudes seisukoha kujundamistes, lugenud suurel hulgal haridusalaseid uuringuid ning pidanud maha tõsiseid vaidlusi. Tagant järgi mõeldes – tõsisel tasemel mitteformaalne õpe. Kõiksugu loogikad ja mõistmised või siis alused mõistmaks mingeid protsesse või vajadusi on sealtajast pärit.

Sellest ka minu lõputu kiindumus õpilasesindustesse, noortevolikogudesse, noortekogudesse ja üliõpilasesindajatesse. Ühel päeval mitte võib, vaid kindlasti on, kunagine aktivist riigitüüri juures ning oleks ääretult tore kui tema isiku kujunemistee oleks olnud võimalikult mitmekülgne.

Tegutsemine sotside noorteorganisatsioonis andis võimaluse kokku puutuda oluliste küsimustega. Nimelt võimaluse vaielda ja arutada teemade üle, kuhu Eesti teel on, mis on meie väljakutsed jne. Selline suure pildi jutt, vahel päris hea üldistusastmega. Väätsal tööle asudes oli mul aga see “suur pilt” peas juba olemas ning sain kergesti Väätsa väljakutsed sellesse sobitada. Nii juhtuski, et teades kuhu Eesti ja Euroopa teel on, mõistsin kergemini Väätsa väljakutseid ja üheks lahenduseks siinkohal sai haridus – põhikoolis pakutav ning täiskasvanuharidus. Viimase jaoks sai ettevalmistusi tehtud ja mõned mõtted peaksid isegi sellel aastal juba vaiselt rakenduma.

President Kersti Kaljulaid Väätsa koolis tuuritamas.
Mööbliprojekti konverents kus kuulasime ettekandeid ning arutasime millised muudatused hariduse sisus tulemas on, mismoodi nad kooliruumi mõjutavad jne.
Väätsa Põhikooli direktor Margo Sootla Tartu Ülikoolis virtuaalvõimalustega tutvumas (pingutab hetkel vibu). Käisime Margo ja füüsik- leiutaja Jonas Nahkoriga ühe projekti ettevalmistamise tarbeks tehnoloogiliste lahenduste ja võimalustega tutvumas.

 

Ma pärselt ei laiselnud. Lumememmde ehitamisel liikusin ringi, jagasime toitu ja ühtegi palli ma ei veeretanud. Laudtee ehitusel samuti, raadiosaatja käes, andsin intervjuusid ning ega ma miskit ei tassinud. Tegelikult eelnes mõlemale sündmusele üsnagi palju.

Lumememmede paraadi jaoks oli vaja luua tunnet, sellepärast sai tee äärde ehitatud mõned päevad enne 8 lumememme, kellele reklaamsildi kätte surusime. Reopalu ringi keskele ehitasime ühel õhtul noole ja lumememmed ning Röa kanti ka lumekindluse, kus siis valla lipp uhkelt lehvis. Tegelikult oli täielik fun. Ja mõnest tunnist sai lõpuks ikka päris suur töö, sest ehitada oli palju ja lund oli palju. Nahk korralikult märjaks ning väsinuks. Hiljem hakkas FBsse tulema pilte, kuidas keegi vaikselt on midagi juurde meisterdanud, see andis kindlust, et õigel päeval on rahvast tulemas.

Laudtee ehituse planeerimine kestis pool aastat. Kooskõlastused keskkonnaameti, maaomanike ja RMKga, materjali otsimine ning kõige keerukam portsess oli logistika. Käsime talvel ja kevadel umbes 20 korda rabas ja selle ümbruses, et leida parimaid lahendusi, lähimaid ligipääsuteid. Kuna 2 km laudteed ühe päevaga tundus endalegi kohati veidi ulmeline plaan ja väljatöötatud logistilises plaanis 100% kindel ei olnud, siis oli vaja eelnevalt üks jupp rajast valmis ehitada.

Kristajn Lieberg ja Väino Valdur olid abiks materjali metsa tassimisel, et võimalikult vähe maad oleks kõndida. Arvutuste järgi vähendas 100 m metsa sisse materjali viimist ca 30 km jalavaeva. Paar päeva kulutasime, et rajada ajutine ligipääsutee, et talgupäeval kõik kergemini sujuks ning ehitasime ka ühe jupi rada ennast valmis. Saime kindluse, et plaan töötab ning näite mille järgi ehitada tuleb. Tööpäevad olid aga korralikud :)

Lumememmede paraadil läks käiku traktor, et kõige suuremat lumememme ehitada.
Laudtee eelnev ehitus. Peeter Laidinen, Marko Pala ja Heigo Laaneoks.

Lõppu lisan kaks olulist pilti. Esiteks Ilodus. Loomulikult mitte ainult nemad, vaid ka Riikar ning Tiiu Vellamaa hoiavad Väätsa kultuurielu väga kauni ja värvika. Ilodusega on mul lihtsalt üks suurepärane pilt laulupeo rongkäigu alguses tehtud. Ja te ei kujuta ette kui väga mulle see kõik meeldis… uus töö, uued väjakutsed, Ilodus..

Lõpetuseks aga midagi eriti kaunist. Vanu häid kombaine veel leidub!

 

 

Comments