side-area-logo
Aeg ulmesõpradele rohkem mõtlema hakata

Esimese sooja kevadilma võtsin vastu oma uue sõbraga, kes ei ole ei inimene ega loom, ta on veel esialgu “mis”, kuid olen täiesti kindel, et minu kõrvale ta end sättinud on ja lahkub sealt ainult põhjusel, et teha ruumi endast paremale eksemplarile.

“Jooksmine on elu” ütles kunagi mu isa ühel päris kentsakal hetkel kui väiksena juubelilauast auto poole läksime ja tal oli vaja demonstreerida oma iseseisvust, ainult, et edasi samme tuli tol korral vähem kui tagurpidi kiirendust. See lause on mul väga hästi meeles tänaseni ja läbi aja kuidagi kummalise mõjuga. Arvatavasti on jooksmise naudingu geen ja eeskuju isalt, kuid hoolimata lahtisest jalast, ei realiseerinud ma kunagi oma tagasihoidlikku potentsiaali nooremas eas.

Täna viisin oma uue südamesõbra Väätsa- Reopalu kergliiklusteele jooksma. Ta on selline vennike, kes vaatab, et ma üle ei pingutaks, loeb mu südamelööke ja jagab nõuandeid. Pole plaanis talle eraldi nime panna, esialgu piisab tunnusest mis talle omistatud tootja poolt- Polari pulsikell V 800. Oma ala tippsaavutus.

Temast saab nüüd minu uus treener, pigem rohkem sõber, kes tuleb kaasa iga kord kui olen tegemas rasket pingutust või nautimas õhtust päikeseloojangut. Väike vidin jala külge ja veidi suunamist ning ta on valmis mind treenima. Täna õpime teineteist veel tundma- tegin kõiksugu katseid ja panin teda proovile. Mõne nädala pärast naudime teineteise seltsi ja teeme edusamme- ta saab osaks minu igast õnnestumisest.

Jooksmisel on üks minu lemmiktegevusi kunagise instituudi direktori, tervise- ja tehnoloogiateadlase Kristjan Port`i tehnoloogiakommentaaride “Portaal” kuulamine. Need on ca 5 min. kestvad lühilood, tulevikust, tehnoloogiast, mis tõstatavad huvitavaid küsimusi, avavad elu neid tahke, mida ei märka ja panevad tulevikule mõtlema. Olen tähendanud, et üle 6 kommentaari ei ole mõtet kuulata, sest mõttetegevus läheb nii elavaks ja muudab võimatuks kuulamisele keskendumise.

Juttu on olnud kõigest, külmkapist, kes häkkis arvutitesse, võimalusest südamesimulaatori juhtimine üle võtta, robotitest, droonidest kes asju koju tassivad jne. Arvatavasti seetõttu toimus teemaarendus ka minu peas.

Minu kellast saabki omamoodi ulmesõber, tehiskaaslane, kes veel mõnedkümned aastad tagasi tõeline ulmeklassika oli. Kindlasti ei asenda ta ühtegi tänast sõpra või tuttavat, kuid kui talle anda võimekus emotsioonitseda võiks see siiski mõne inimese puhul teema olla.

Iga jooks on eriline, füüsiline koormus lööb meeled valla ja kulgedes suudad enda ümber toimuvat teistmoodi näha. Tänane jooks sisaldab esimest kevadist liblikat- kollast. Kõrrepõlde mis lõhnasid augusti õhtute moodi, kus värske ristik on kastesest märg, udu ja päikeseloojang, ritsikad ja kõik muu mis sellesse romantikapaketti kuulub. Ma pole kunagi kuulnud põlde sedaviisi müdisemas ja arvasin end isegi seda tundvat. Nimelt tõusis korraga lendu musttuhat hane ja nende tiivalöökide kiirendus oli vapustavalt võimas kogemus.

Loomulikult käib väike tööalane seire ka alati- kus praht vedeleb, kas teed on korras jne. Nii ei maksa imestada, et mõte minu südamesõbrast viis mõtlema Väätsa, Järvamaa ja Eesti tulevikule.

Elanikkonna vananemine, ettevõtjad juba räägivad vajadusest vähemalt 70 000 uue töötaja järele lähikümnenditel, mõned suudavad aga keskenduda vaid mõnele sõjapõgenikule ja sellega paanikat külvata. Tegelikult ei ole piiride kinni hoidmine ega täiesti avamine lahendus suurimale probleemile- ühiskonna jätkusuutlikkus (lihtsalt öeldes, kust tuleb tulevikus raha?).

Suletud riik on manduv riik, seal ei toimu arengut ja see ei suuda hoida helgeid päid. Suurearvuline välistööjõud (ei pea silmas ainult sõjapõgenikke) aga vananeb samuti ühel päeval, probleem lükkub tulevikku edasi.

Siin tulevadki mängu minu uue sõbra tehiskaaslased, olgu nende nimeks arvuti, kell, droon vms. Me saame suuresti oma heaolu säilitamisele kaasa aidata rohkem IKT maailma sukeldudes. Olen selle pilguga püüdnud Väätsal ringi vaadata ja näen täiesti võimalusena, et valla tulevikuteenuseid võiks osutada droon, majad saaks targaks muuta (muide, Väätsa Põhikoolist saab võib-olla juba sellel aastal maailma targim koolimaja) jne.

Kõige selle eelduseks on aga hea haridus, oskused. Te ei kujuta ette kui palju kordi olen jooksmas olles Väätsa ja Järvamaa haridusvõimalustele mõelnud. Need mõtted on peaaegu käega katsuda, veel veidi tööd, natukene õnne ja vedamist ning loodan, et sügisel saab rõõmustada igal tasandil toimuvate haridusarengute üle.

Kui teil päris jooksusõpra ei ole alati võtta, võtke kell! On teine asjalik, jookseb kaasa ning ei lase sind silmist!

Comments