side-area-logo
JUUBELIKÕNE “NIISAMA UUEST STAADIONIST VÕI KOOLIMAJAST EI JUHTU MIDAGI”

Minu vallavanema kõne Väätsa valla 25. juubeli pidulikul tähistamisel. Alguses tänamist aga poole pealt ka visiooni.

Lugupeetud Riigikogu esimees, vallavanemad, Väätsa elanikud ja sõbrad. Tähistame täna oma 25. juubelit, sarnaselt teistele omavalitsustele, kellele pärast taasiseseisvumist valla staatus ennistati. Väike koht, kuid pika ja kauni ajalooga nagu kõigile Eesti omavalitsustele kohane. Võime minna tuhat aastat tagasi kui Alempoises hariti viljakaid Lõõla küla muldasid. Meie maadel on sõdinud rootslased, venelased, sakslased ja omad mehed. Siin asus kunagi kõiki Eesti ilmakaari ühendavate teede ristumispunkt, meie vana vallamaja on olnud ehitamisel eeskujuks suurele osale Eesti vallamajadest. Siin sündinud Helmi Tohvelmani käe all õppisid paljud tänased Eesti näitlejad. Meie identiteet on sama tugev ja uhke kui selle mõisahoone alusmüürid.

Taasloodud Väätsa valla ajalugu on kirjutanud paljud mehed ja naised. Mõned on seda teinud suurte tähtedega, teised peene kirjaga. Selle valla autoriõigused on aga meil kõigil – väikestel ja suurtel, teenekatel ja igapäevatoimetajatel. Suur tänu teile kõigile!

Kahekümne viie aasta jooksul leidus palju neid, kes soovisid võtta suurema vastutuse ja kandideerisid vallavolikokku. Demokraatiaga on meil alati hästi olnud, sest meie volinikud on läbi aegade näinud kõiksugu arvamuse ja otsustamise vorme, mis ühes terves omavalitsuses olla võiksid. Kultuuriinimestele teen sügava kummarduse naerutamise, sportlastele erksa vaimu tagamise, eestvedajatele kogukonna ühtsuse eest. Lastele koerustükkide ja lastevanematele laste kasvatamise eest. Õpetajatele toeks olemise ja suuna näitamise, vallavalitsusele abiks olemise ning töötegijatele vaeva nägemise eest. Teid on meil palju olnud, üks tublim ja teine agaram.

Eraldi soovin pöörduda aga varasemate vallavanemate poole. Teades, kui palju erinevat tööd peab ühe väikese valla vallavanem tegema, on minu lugupidamine teie pärandisse ainult kasvanud. Olla eeskujuks, tuua valda projektiraha, võidelda reformidega, luua ja lõpetada, käima vedada ja suunata – on kindlasti fantastiline kogemus ja tohutu vastutus. Kummardan ja tänan.

Tänane juubel on ühtlasi viimane Väätsa valla sünnipäev. Tean. Paljude jaoks on see emotsionaalselt keeruline, kuid haldusreform on pannud meid oma otsuseid langetama. Käesoleva aasta oktoobris taastame Türi kihelkonna piire, suur töö on selleks tehtud ja suur töö on veel ees. Enam ei aita perroonile nutma jäämine, vaid tuleb rongile astuda ning edasi sõita. Väätsa inimesed on alati hingelt suured olnud ja kuigi meil on palju õppida, on meil ka, mida näidata.

Võime öelda, et oleme oma tegemistega Väätsa Eesti kaardil esile tõstnud. Meid on märgatud, meid on tunnustatud ja meid on eeskujuks seatud. Väike Eesti vald, viimasel kümnel aastal eriti kiire arenguga. Eesti parimal tasemel töötav eakate kodu, fantastiliselt kaunis mõisahoone, suurepärane eakate selts Ristikhein, kõrgel tasemel noorsootöö, energiatark koolihoone ja muutustele avatud kool, kõvasti üle Eesti keskmise esinemisjulgusega koolinoored, ühised talgud, lumememmed ja festivalid, Järvamaa kaunimad tantsijad ja parimad juhendajad, turvaline ja hoolitsev lasteaed, vastutustundlikud tööandjad, korras elamised ning julged eestvedajad. Meie elu turvalisuse tagavad politseinikud, abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad ja kaitseliitlased. On kogemust, mida jagada.

Türi vald saab olema suurem kui oli seda kunagine kihelkond ja suureks muudame selle meie – Väätsa ja Käru. Pindalalt suuremaks, rahvaarvult suuremaks, kuid veel tähtsam, et anname oma teotahte, riskijulguse, tulevikku vaatava pilgu ning tahte unistada suurelt ja olla läbi selle suurem kui meilt oodatakse.

Aga tänastele muredele, kus Türilt viib rong rohkem inimesi Tallinna, kui sealt tagasi toob, lisandub veel teisigi. Eestlased, meie ühiskond, vananeb. Elujärje paranemine ning meditsiinisüsteemi võimekus pikendavad meie elu- ja pensioniiga. Kõik see maksab ja neid kes maksavad, jääb järjest vähemaks. Ilmselgelt ei pääse me mööda järjest suurenevast ettevõtjate survest piirid tööjõule rohkem avada, kuid see ei lahenda meie muret. Ühiskonnana lükkame seda ainult niimoodi edasi. Politsei juhid, perearstid, koolidirektorid, poodide- ja , lasteaedade juhatajad, räägivad järjest rohkem, et mõne aasta pärast läheb suur hulk nende töölisi pensionile ja asemele pole võtta enam kedagi. Nii ongi. Valik jääb üpris ahtaks.

Arvestades muutuseid meie ümber, peame oma inimesi rohkem toetama! Ma ei kutsu teid üles suuremate sotsiaaltoetuste jagamisele, kultuuri- või spordisündmusi korraldama, omavalitsusi liitma. Me peame andma oma inimestele tööd! Paremat tööd, kõrgemalt tasustatud tööd! Ei, mitte nii nagu seda teeb ühe suurriigi president. Tema ehitab müüre riikide ja kaubandussuhete vahele. Samuti ei aita meid sotsiaalsed töökohad ja sinna juurde kuuluv propaganda.

On rida kunagi õpitud oskuseid, mida vajatakse järjest vähem. Neid oskuseid kasutavad töökohad kaovad ära, inimeste asemele tuleb tihti robotmasin või arvutiprogramm. Väiksemat lisandväärtust loovad töökohad kaovad, seda juba praegu järjest rohkem ja rohkem. Mida noorem või parema haridusega, seda paindlikum oled. Töökohast ilmajääjate seas peame oma pilgu pöörama just 40- 50-aastastele – siin on ennetaval reageerimisel efekt kõige suurem ja käega katsutavam. Mida aeg edasi, seda kauem pead töötama enne pensionile jäämist, kuid kui sinu oskuseid enam ei vajata ja puudub piisav paindlikkus, siis mismoodi sa seda teed?

Kui me kala anda ei saa või ei taha, siis on maailmas olemas üksainus õng, mis aitab igal inimesel, ise, oma elujärge parandada – see on haridus. Inimestele siin Järvamaal, Türil, tuleb tagasi anda nende väärikus ja seda saame teha läbi hariduse. Võimalus teha kõrgemalt tasustatud tööd, võimalus teha keerukamat tööd, võimalus üldse tööd leida, vahet ei ole, kui noor või vana sa oled. Läbi hariduse anname inimestele töö ja selleläbi anname ettevõtjatele töötajad. Palun väga, hea näide on Konesko, siin samas Türi–Allikul – pakkuda on üle saja töökoha, küsimus on ainult oskustes.

40 protsenti järgmise kümne aasta jooksul kõikidest täitmist vajavatest töökohtadest eeldavad kõrgharidust. Iga kolmas uus töötaja, peaks olema aga kutseharidusega. Samas pole tulevikus tähtis mitte niivõrd see, millise ameti nime kannab diplom sinu taskus, vaid see, millised on sinu reaalsed oskused ja kogemused. Veel parema, samuti täiskasvanutele suunatud hariduse andmiseks, on meil Järvamaal võimalused olemas – kutsehariduskeskus, põhikoolid, gümnaasiumid, täiskasvanute keskkool, koostööle avatud ettevõtjad. Kui me otsime võtit, mis keeraks lukku ukse, miskaudu siit Järvamaalt lahkutakse, siis palun väga – see on haridus. Võtan mõtte kokku Peeter Schwartzi, Ameerika futuristi, kes on spetsialiseerunud tulevikustsenaariumite planeerimisele sõnadega: „Maailm võib olla küll määramatu ja ettearvamatu – aga see ei vabanda selleks valmistumata jätmist.“

Olukorras, kus haldusreform segab meie senised identiteedid ja riigireform muudab struktuuride loogikaid, ei peaks me nii väga tagasi vaatama minevikku, vaid rohkem tuleviku poole. Ma arvan, et meie üleskutse Väätsalt Käru ja Türi poole ning kõigile järvamaalastele peaks olema, et riskime rohkem. Julgeme rohkem katsetada. Maailm on nii palju muutunud, meil on jäänud inimesi vähemaks, see tähendab ka mõtteid vähemaks ja võib–olla on meie omavalitsuste tasa, targu ja hiiliv juhtimisstiil jäämas ajale jalgu. Proovime. Kui maavalitsused kaovad, kes siis veel siin kohapealset arengut aktiivsete inimeste kõrval eest veab kui mitte linna- ja vallavalitsused. Arengu eestvedamine aga ei tohiks olla ainult ilusad majad ja teed – see saab seisneda inimestes, visioonides, julguses, tahtes, usus ja unistustes. Mõned täituvad, mõned mitte.

Oleme harjunud paljut ihaldusväärset nägema Tallinnas – puumajade linnaosades kõiki haarav kogukonnaelu, suures koguses IT-oskuseid, idufirmasid, inkubaatoreid. See kõik ei pea sinna jääma. Kopeerime ideid, täiendame ja rakendame siin, meie maakonnas. Nii nagu oleme Väätsal teinud Kortermajade Festivali või planeerime teaduskeskust. Suurlinnas teevad selle ära inimesed, keda leidub igas valdkonnas tuhandeid. Meil aga, kui tekib auk või lausa tegutsemisvajaduse vaakum, peab eestvedamise, teenäitamise ja suunamise võtma endale kasvõi vallavalitsus või püüdma vähemalt leida need, kes tahavad olulist muudatust eest vedada. Niisama uuest staadionist või koolimajast ei juhtu midagi.

Kui Eesti püüab e – residentsusega välismaalasi, nende teadmisi ja maksuraha, siis miks meie siin Järvamaal ei võiks püüda tallinlasi ja nende oskuseid. Tänapäeval ei liigu töötajad mitte ainult palganumbri järgi, vaid väljakutsete järgi. Küsige endalt, kas meil Järvamaal on paeluvaid väljakutseid pakkuda? Kas me julgeme unistada suurelt või uriseme suunurgast ainult väheneva rahvaarvu üle?

Järvamaa kapital on tugev identiteet. Seda loovad rahvatants, laulmine, sport, kool ja huviring, töökoht, kaasamine ja kuulamine, koostegemine. Tugevate Järvamaa juurtega, siit lendu läinud inimesi seob selle maakonnaga palju ja uskuge mind, nad on nõus panustama. Järvamaalt lahkub aastas ligi 500 inimest, aastate jooksul on seda teinud tuhanded, kes tegelikult südames veel nende metsade ja põldude keskel on. Kui me suudame välja nuputada, kuidas neist 10% panustaks aasta jooksul kasvõi ööpäevajagu tunde Väätsa, Türi või Järvamaa heaks, siis võime kindlalt öelda, et oleme siin loodavat SKPd tõstnud silmnähtavalt. 10% maakonnast aasta jooksul lahkunuist annaks meile juba ainuüksi 1200 töötundi mõtteid, ambitsiooni, teostusi, edasiminekut. Meie identiteet ja võrgustik on võimas, peame selle vaid enda kasuks tööle panema.

Julgeid unistusi ja nende ellu viimist meile!

Comments