side-area-logo
TÜRI UBER, SÕIDUKREDIIT JA ISEJUHTIV MASIN

Kui soovime omavalitsust või maakonda mis rohkem inimesi tõmbaks ja hoiaks, siis peame olema valmis unistama, riskima ja katsetama. Tänane ulme on homme reaalsuseks. Ühistranspordisüsteemil terendab võimalus tehnoloogia abil erakordseteks muutusteks. Ideaalis võiksime tulevikus sõita ühistranspordiga täpselt sellel kellaajal sinna kuhu soovime.

Kas olete kuulnud või ise arvamust avaldanud, et bussid sõidavad peaaegu tühjalt, sõidavad liiga harva, sõidavad valel kellaajal või ei sõida üldse? Ilmselt olete. Tänane ühistranspordi süsteem ei võimalda linnainimesega võrdseid võimalusi metsade taga elavale noorele perele või liikumisvahendita pensionärile. Kuigi oleme oma ühistranspordikeskusega paljudele maakondadele eeskujuks, meie transpordivõrk on mõistlik ja kohati tihedam kui teistes Eesti otsades, ei ole Järvamaal leitud lõplikku rohtu selle mure vastu.

Väätsal korraldame igal aastal külakoosolekuid, et vallavanem kuuleks mis inimeste mured on ning saaks oma mõtteid tegemistest tagasi peegeldada. Busside teema tõstatasid Lõõla küla inimesed meie esimesel kohtumisel, sellest ajast peale oleme proovinud üht ja teistpidi lahendust leida, kuid ausalt – see ei ole õnnestunud. Tänaseks olen jõudnud veendumusele, et lahendust ei tulegi, vähemalt seni, kuni proovime tänaseid bussimarsruute ümber mängida vanade loogikate järgi. Ikka on tulemuseks nokk kinni ja saba lahti või vastupidi.

Lahendus võiks peituda jagamismajanduses. Iseenesest on kogukonnapõhist sõitmist proovitud siin- seal, mõnel puhul see näiteks naabrite puhul toimibki. Kogu omavalitsuse transpordikorralduse jaoks on vaja aga rohkemate garantiidega ning kindlalt tasustatud süsteemi.

Jagamismajanduse ülemaailmseks lipulaevaks on kindlasti Uber. Telefonis töötav programmijupike, mis võimaldab kõigil registreeritud kasutajatel oma autoga täpselt nii kaua ja palju taksot sõita ning raha teenida, kui inimene seda soovib. Ülejäänute jaoks on tegemist arvestatava alternatiivina taksole – odavam, paindlikum, huvitavam, kiirem.

Uberi või tema kaksikvenna Taxify jaoks ei ole aga ükski Järvamaa omavalitsus ahvatlev. Nende ärimudel ei ole siinkandis taksole sarnaneva sõitjavedamise teenusena tasuv. Välja arvatud juhul, kui julgeksime Uberist või Taxifyst teha ühe osa ühistranspordi teenusest. Kombineeritud süsteemi, kus sarnaselt bussile tuleb osta pilet, millest osa maksab kinni riik või kohalik omavalitsus. Väheneksid kulud tühjalt sõitvale bussile ja sõit toimuks siis kui inimene seda soovib.

Positiivse üllatusena mõtleb Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium meiega ühes suunas. „Smart City“ programmi raames on riigil kavatsus nõudluspõhist transpordisüsteemi ühes Eestimaa omavalitsuses katsetada. Plaanitakse innovatsioonihanget Uberi ja Taxyfi sarnase süsteemi käivitamiseks.

Võimalustest tuleb haarata ja nii juhtuski, et nädal tagasi arutasid Eesti IT ettevõtjad ja transpordi eksperdid tulevase Türi valla näitel, kuidas lahendada väheasustatud piirkondade nõudluspõhist transpordipakkumist. Oma ettekandes ekspertidele tutvustasin meie murekohti ning käisin välja veksli, et igat süsteemi, mis maal elava inimese elu paremaks muudab, olen vallavanemana nõus koheselt rakendama.

Seminari lõpuks oli laual hulganisti ideid, jagamismajanduse sõiduteenuse kõrval tutvustan veel mõnda neist.

Lihtsaim võimalus nõudluspõhisele ühistranspordile on kasutuses mõnes Eesti maakonnas tellitavate liini lõppude puhul, kus sõidab harva inimesi. See tähendab, et kui liini lõpus elavad üksikud sõitjad tahavad, et buss nendeni sõidaks, annavad nad sellest telefoni teel eelnevalt teada. Nii on kindel, et buss tühjalt ei vura, kulutatakse vähem raha, mille arvelt saab mõne uue liini käiku panna.

Arutati võimalust paigutada küladesse ühiskasutatavad elektriautod. Tehnoloogia võimaldab piisavalt palju jälgida kes, kuhu sõidab, olemas on alkolukud ja info iga juhi kohta, kes rooli istuda ei tohiks. Kogukonnapõhine, usaldusele ja koostööle üles ehitatud süsteem. Vajab harjutamist, katsetamist, kuid bussi lõpp-peatuses võiks selline võimalus inimesi oodata. Hiljemalt kümne aasta pärast on idee teostatav isejuhtivate masinatega. Istud rooli, sõidad koju ja auto läheb ise bussipeatusesse tagasi.

Sõidukrediit. See tähendab, et omavalitsused ja riik ei toteeri konkreetset bussiliini, vaid garanteerib igale inimesele teatud piirkonnas konkreetse summa nii-öelda virtuaalraha. Selle raha eest on võimalik läbi jagamisplatvormi või mõne muu süsteemi, tellida omale auto koju, käia linnas näiteks arsti juures ning siis koju tagasi sõita. Sõidad täpselt kui vajadus on! Alles jäänud krediidi võid anda naabrile või järgmisel kuul rohkemateks sõitudeks kasutada.

Isejuhtiv buss või sõiduauto. Isejuhtivad masinad jagatakse 5 kategooriasse. Täna näeme neist kolmanda kategooria masinaid Teslade näol liikluses. Neljanda kategooria masinad suudavad juba täiesti iseseisvalt liikuda, kuid vajavad operaatori või juhi sekkumist hetkedel kui ei suuda tuvastada, kas näiteks ees olev takistus on inimene või lumehang. Taoliste masinate tulekut on lubanud erinevad autotootjad juba enne 2020 aastat.

Isejuhtiv masin tundub vahest mulle endalegi hirmus, kuid aitab lahendada palju tänaseid murekohti. Sellised masinad võimaldavad täiesti ümber korraldada terve ühistranspordisüsteemi. Näiteks pärast hommikul tööle sõitmist võib teie auto terve päeva tööd teha ning teisi inimesi sõidutada. Sama kehtib ka öö kohta. Kool ei pea enam algama kell 8:00, sest lapsed saavad ilma ema-isa abita kooli ja koju. Kui vaja, võib masin sõita kõige kaugemasse valla otsa ning seal oodata, ilma muretsemata, et autojuht kuidagi koju peaks saama.

See on ulme, ma tean. Täpselt sama palju ulme kui 12 aastat tagasi mobiiltelefon mis näitab videoid või 7 aastat tagasi tehnikaülikooli tulnud 3D printer. Tehnoloogia areneb kiiresti ja edukad on need, kes võimalustest kinni haaravad. Suureks eeliseks saame ainuüksi pidada juba olukorda, kus oleme uued lahenduse läbi mõelnud ja unistanud ning võimaluste saabudes saame oma inimeste jaoks neid rakendada.

Tegelikkuses on tuleviku lahendus segu tänasest süsteemist ja sõidujagamise teenusest. Suurema sõitjate arvu korral jääb sõitma vana hea buss, kuid näiteks kaugemad otsad, kohad kuhu buss ei käi või harva sõitva bussiliini puhul, võiks individuaalne sõiduvõimalus juurde lisanduda.

Arvatavasti tekib paljudel küsimus – kes kõik selle kinni maksab? Lähiaastatel suurendab riik maakondliku ühistranspordi rahastamist ja mitte ainult minu nägemuses, võiks see raha tulevikusüsteemide loomisele kuluda. Teatud tühjad või kallid sõidud jääks ära, vabastades ressursse ning kui mitu korda parema süsteemi käivitamiseks on vaid väikest lisapanust vaja, siis ei maksa kahelda, et need vahendid ka leitakse.

Ilmus Järva Teatajas 16.05.2017

Comments