side-area-logo
Uskuma peab!

Ilmus Kesk-Eesti Tre ajakirjas veebruar 2019

Oled aidanud ellu maruvahvaid ettevõtmisi – lumememmede
paraadist vaimukate Väätsa robootiliste vaateakendeni.
Mis on see imerohi, mis muidu pigem omaette hoidva
järvamaalase niimoodi kaasa haarab?

Esiteks tuleb ise uskuda sellesse, mida teed. Rääkimisest aga
on vähe kasu, ise tuleb käsi külge panna. Järvamaalane on
tegelikult väga tragi ja suurepärase fantaasiaga inimene.
Kaasamisest tähtsam on osalemine, inimeste võimestamine.

Said Väätsa valla headest kätest. Eelkäija Jarno Laur oli
valda hästi juhtinud ja eks natuke kardeti ka, et mis sel
noorel mehel nüüd väga vastu panna on. Kas tundsid ise
ka teatavat kõhedust tookord teatepulka üle võttes?

Algul tundsin, et saapad olid kohe väga suured kuhu
mahtuma pidi. Kõiki käike võrreldi eelmise vallavanemaga.
Pool aastat kulus sisseelamisele, aasta oma nägemuse
tekkimisele. Pärast seda ei näinud ma enam probleeme, vaid
lahendusi, teadsin täpselt kuhu suunas me liikuma peaks.

Sinu algatus olevat ka see, et väikeses Väätsa põhikoolis
kihutati IT-valdkonnas mõne aastaga minevikust tulevikku.
Kuidas selline idee sündis?

Kõike oleme alati koos teinud. Põhikooli sisu on koolipere
poolt loodud, kuid suunda aitasin seada. Erinevad IT oskused
on tänapäeval igas eluvaldkonnas vajalikud, kuid toona oli
kutsehariduskeskuse IT õpe pehmelt öeldes mitte see, mida
kogukonnana vajasime. Olin mitmeid kordi sellele tähelepanu
juhtinud, alati tulid vabandused, kuidas midagi teha ei saa.
Eks siis tulebki ise teha. Aastaga suutis väike maapõhikool luua
lepingulised suhted Eesti suurimate ülikoolide ja asutustega.
Täna tehakse juba koostööd kosmoseteadlastega ning
mõeldakse satelliidi ehitamise peale. Mõelda ainult, milleks
võimas kutsehariduskeskus võimeline peaks veel olema.

Sinu vallavanemaks olemise ajal valmis ka Väätsa Eakate
kodu, mis oli sel hetkel ainulaadne just oma miinimumini
viidud energiatarbe poolest. Tekib küsimus, miks sellised
asjad juhtuvad Väätsa vallas, aga mitte seal, kus raha,
rahvast ja võimalusi kümneid kordi rohkem?

Me mõtleme liiga kastis ja see piirab meid. Mul on selle kohta
ütlemine „peaaegu kõik, mis on võimalik Tallinnas, on võimalik
Järvamaal, kuid väga palju, mis on võimalik Järvamaal, ei
ole võimalik Tallinnas.“ Mis puudutab tööd, ehitust, tehnoloogiat,
haridust, siis asukoht ei ole määrav, vaid inimesed ja
nende võimekus. Looduskeskkonda aga pealinna ei vii, see
on meie eelis.
Suur osa roheenergiast on biomajandusega seotud. See
on meie piirkonna eelis. Mõistsime seda, kui olime kaks
liginullenergia näidishoonet Väätsale ehitanud. Seadsime
eesmärgiks vastava kompetentsikeskuse arendamise, et
elanikke ja ettevõtjaid toetada. Kahjuks pärast haldusreformi
see kõik lagunes.
Me võime küll rõõmustada kui Türil operaatorettevõte
soojateenust pakub, kuid tegelikkus seisneb selles, et ajud,
mis on võimelised raha teenima, asuvad kuskil mujal ja
meil on vaid üks katlakütja. Oleme teadlikult odav allhanke
piirkond ja nii kunagi jõukamaks ei saagi.

Roheline energia on tore asi küll, aga siiani kurdetakse, et
see tuleb lõpuks ikkagi kallimalt kätte. Kas on siis mõtet
meil siin Järvamaal selliste asjade pärast muretseda?

Kui soovime Järvamaale uusi tasuvaid töökohti, siis peame
arvestama, et tootmine vajab elektrit, Järvamaa võimsused
on aga otsas. Selleks peaks Eesti Energia tegema miljonite
eest investeeringuid, kuid seda soovi sealtpoolt ei ole. Näiteks
päikeseelektrijaam tasub ennast väga hästi ära kui toodetud
elektrit mitte võrku, vaid otse tootjale müüa. Roheenergia on
lahendus aga selle mõistmiseks ja võimaluste kasutamiseks
vajame hädasti teadmistega inimesi.
Euroopa Liit paneb sellel ja järgmisel eelarveperioodil
väga suured summad toetusrahasid taastuvenergia alla. Kui
meil oleks võimekus, suudaksime otse komisjonilt raha küsida
siinse elu parandamiseks. Näiteks Tartu linn renoveeris nõukogude
aegseid maju, rajas laadimispunkte ja soetas transporti
sellise raha eest. Algselt oli see idee Väätsale mõeldud,
kuid inimesed vahetusid ja teadmised liikusid Tartusse.

Jutt algas sellest, et toredate meelelahutuslike ettevõtmistega
tuli Väätsa rahvas kenasti kaasa. Aga meie riik pole
just väga edukas olnud regionaalsete erisuste silumisel
ning ühel päeval võib ju nii olla, et ka Väätsa seltsielust on
ainult mälestus?

Kui mõistad probleemi, tead ka lahendust. Eestis on sissetulekute
ebavõrdus pigem regionaalne ja süveneb. Lihtsustatult
on lahendus järgmine – mida keerulisemad oskused, seda
keerulisem töö ja seda kõrgem palk. Lõpuks taandub kõik
inimeste oskustele ja haridusele.
Mõistes seda, on järgmine küsimus – kas ja kus me neid
oskuseid omandada saame. Riigil on küll raha ette nähtud,
kuid minu arvates on palju tahta, et inimene, kes saab
600-700 eurot palka, käib õhtuni tööl, peaks kuhugi teise
maakonna otsa või 100 km kaugusele õppima sõitma.
Lahendus on tuua võimalus kodu lähedale. Maakondlik
täisaksvanuhariduse võrgustik. Üldhariduskoolid on tühjad
õhtul ja nädalavahetusel, siis kui täiskasvanu tööl pole.
Kaks aastat tagasi katsetasime inglise keele õpetamisega –
töötas, inimesed tulid. Peame selle nüüd vaid ära tegema.

Oma senistest kogemustest Järvamaal on sul Riigikogusse
kaasa võtta korralik pagas asju, mida mujal jätkuvalt
ilmvõimatuks peetakse. Kas näed mingit võimalust viia
siinsed positiivsed algatused riigi tasandile ja ka võimu
tipus mõttelaadi muutust esile kutsuda?

Annan endale aru, et ma ei paranda üksi kogu maailma, kuid
tean, et piisab ühest inimesest, et muuta suunda ja mõtteviisi.
Seda saab samaoodi- eeskujuga, suure tööga, võtab aega,
kuid on tehtav. Olukorras, kus pooled parlamendi liikmed
valitakse Tallinnast ja Harjumaalt, on neile vaja näidata, et
seal, kus veidi hõredam asustus, on tegelikult kõik võimalik.
Tegemaks otsuseid Järvamaa kasuks, on vaja siinse elu
tunnetust ja kogemust, mida näiteks ei Jürgen Ligil ega Yoko
Alendril kahjuks pole. Kui me soovime, et midagi muutuks, siis
peame valima eelkõige neid, kes on siin, kohapeal, ennast
tõestanud.

Nüüd on Väätsa vallast saanud Türi valla osa, kuid
hetkel on poliitilises plaanis nii, et sinu koduerakond on
opositsioonis. Kas käed sügelevad ka tegemaks asju, mida
opositsionääripingilt eriti lihtne algatada ei ole?

See ei tähenda, et midagi teha ei saa, lihtsalt kõik arengud
on kordades aeglasemad. Ma teeks Türist rattalinna. Türil
sõidetakse palju jalgrattaga ja linna väiksus võimaldab
kiirelt teha ära kõik selle, mida suurlinnad teha tahavad, kuid
oma suurusest tulenevalt, kunagi ei saavuta. Rattalinn on
turvaline, roheline, täpselt sellise mõtteviisiga, mis saaks väga
suurt tähelepanu ja tooks noori, edukaid inimesi, siia elama.
Tõukaks tagant koole suurte sammudega haridusuuendusi
tegema. Kindlasti ei müüks ma hooldekodu, vaid toetakse
eakaid senisest rohkem nende vabatahtlikus tegevuses
ja selliselt, et ka üksikuna elavad inimesed omale seltsilise
leiaks.

Comments