side-area-logo
Vallavanema kõne Eesti Vabariigi aastapäeval

Riputan siia üles ka Väätsa vallas vabariigi aastapäeval toimunud pidustuste kõne 22.02.2016 aastal.

Lisaks lugemisele on kõne jäädvustatud Väätsa TV poolt.

Eesti Vabariik loodi ja võideldi seejärel kohe vabaks, vere hinnaga. Hulljulgus ja usk, et suudan, oli noorte meeste rinnus, kes koolipingist sõtta läksid, näitasid, et on võimalik ja panid kahtlejad uskuma ning pingutama. Eesti Vabariik ehitati üles lootuses ja ootuses ning täna on toonane vabariik meie teadvuses kui kuldajastu.

Olenemata ajastust kipub roosiõitega kaetud eluteele tulema kimbatusi ja juhtuma kõrvale kalduvusi, seda ka riikide seas. Aastaks 1939, kui Eesti Vabariigi Valitsus allkirjastas Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise bakti, olime jäänud üksi. Mõned näited välja arvata, siis Eesti oli jäänud üksi nii Euroopas kui maailmas. Seetõttu ei olnud meil väikese riigina läbirääkimise ruumi ja valikud olid halvad või väga halvad.

Eelmisel nädalal, seistes Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili ees, rääkis härra kindral huvitavast ajast kus me praegu elame. Ajad on „huvitavad“ kõikjal. Eelmisel aastal kohutas meid sõda Ukrainas, praegu paneb muretsema pinev olukord Süürias, kus ühes riigis on omavahel vastakuti maailma suurriigid ning iga väike samm võib kaasa tuua olukorra kus tänasest võidurelvastumisest saab laiaulatuslik lahingutegevus. Sellises olukorras ei taha meist keegi jääda üksi!

Seesamune sõda lõunas on tõuganud liikuma üle kümne miljoni põgeniku, tekitades Kesk-Euroopa riikidele tõsiseid raskusi. Toimub koledaid asju ja võõras kultuur on hirmutav ning vana Euroopa tavadega kohati vastuolusid tekitav. Meil Eestis seda probleemi ei ole! Seni pole suudetud leida ühtegi põgenikku, kes sooviks Eestisse tulla, kuid ometi ollakse võõraste peale verised, luuakse Odini nimelisi karistussalku ja külvatakse paanikat?

Mõelgem rahulikult ja küsigem endalt, kelle huve teenib eestlaste omavaheline riid, kes rõõmustab selle üle kui valitsusse, veel hullem, usk politseisse kaob? Lubage mul nüüd aidata ja öelda, et Venemaa sõjapidamise uuendatud doktriin näeb ette infosõda, äärmuslaste toetamist, konfliktide õhutamist ja hirmu külvamist. Sellega lõhutakse liitlaste omavahelised sidemed ja nõrgestatakse riigi kaitsevõime.

Millised on Eesti valikud? Kas me soovime öelda Saksamaale, Itaaliale, Prantsusmaale, Inglismaale ei? Me ei aita teid? Me ei toeta teid? Mida peaksime siis kriisi olukorras neilt ootama? Sõjapõgenikud ei ole minu lemmikteema, kuid ma annan endale aru, et 550 inimest, kes on 0,01% eesti rahvastikust, ei ole põhjus, miks ajalugu korrata ja otsustaval hetkel üksi jääda!

Eesti ühiskonnas on kulutatud märkimisväärne aeg ja tähelepanu olematule sisserändele, mille tulemusena jäävad olulised väljakutsed tähelepanuta. Üheks neist on elanikkonna vananemine.

Varasemalt tekkis majanduskasv sellest, et sündis järjest rohkem inimesi, kes tööturule sisenedes lõid uut väärtust ja suurendasid maksulaekumisi. Seda enam ei juhtu. Inimesi jääb vähemaks. Inimestel, ettevõtjatel ja riigil jääb raha vähemaks.

Kui soovime säilitada oma tänase elatustaseme, siis aastaks 2040. on positiivse prognoosi järgi vaja 70 000, negatiivse järgi aga 140 000 tööealist inimest väljapoolt meie riiki tööd tegema. Kõik, kes vähegi mõelda oskavad, mõistavad, et 550 on tühine number 70 000 kõrval.

Õhutada hirmu 550 sõjapõgeniku pealt, on populistlik ja tuleviku suhtes kuritegelik. Seda tehakse, kuna puuduvad konkreetsed ideed, kuidas lahendada 70 000 inimese puudujäägi küsimus. Raha puudujääk eelarves saab aga olema tuntav eelkõige kolmes valdkonnas- pensionid, tervishoid ja haridus.

Ma ei taha siinkohal kedagi kritiseerida, vaid soovin tähelepanu juhtida selle mis tegelikult on oluline ja öelda, et meie Väätsal suudame lahendusi pakkuda.

Lahendus on hariduses. Paremad oskused võimaldavad teha keerulisemat tööd ja teenida kõrgemat palka. Me ei pea silmas mitte ainult noori, vaid nende kõrval täiskasvanuid, igas vanuses.

Väätsa suuruse kogukonna arengumootoriks saab olla ainult kool. Mitte enam tavaline põhikool, vaid kõiki haarav ja kõigi arengut toetav kool. Siinkohal tahan tunnustada Väätsa Põhikooli juhtkonda, kes kaks aastat on teinud pingutusi ja suurte muutustega alustanud. Tahan tänada õpetajaid, kes sellega kaasa tulevad, sest neil tuleb õppida mõnikord sama palju kui õpilastel. Soovin kiita lapsevanemaid, kes on mõistvad ja toetavad, sest ilma koduse toetuseta ei toimu muudatusi kooliseinte vahel.

Markeerin mõned sihid, kuhu teel oleme. PISA test tõestab, et pärast kooli lõpetamist on Eesti lapsed euroopa eakaaslastest targemad. Kümme aastat hiljem tehtud testid aga näitavad, et selle ajaga jäävad eestlaste teadmised teiste eurooplaste kõrval tagasihoidlikuks. Selle põhjus on liiga faktipõhine õppimine, omavahel seostamata teadmised.

Seetõttu ei oota vallavalitsus kooliõpilastelt medalisadu ja olümpiaadide võite, need olgu boonuseks. Me rõõmustame, kui meie õpilased saavad tänapäeva ühiskonnas eduka inimese üldpädevused- võime meeskonnas tööd teha, oskuse informatsiooni leida ja analüüsida, luua uusi seoseid jne. Liikumist selles suunas nimetatakse muutunud õpikäsitluseks ja kõigist protsessidest hindame seda kõige olulisemaks.

Väätsa digipööre ei jää tiirlema ümber helendava ekraani, mis lapsi liigselt paelub. See muutub palju huvitavamaks, mängu tulevad nutivärvid, tikutopsist suuremad miniarvutid, mille võib ühendada kasvõi puuviljade külge, võimalus kooli seinad ja põrandad elama panna ning lõpuks vastavalt enda vajadusele koolimaja käitumist programmeerida.

Me soovime anda kodulähedasele põhikoolile uue mõiste. Mitte ainult kilomeetrid, vaid kool peabki olema kodule tunnetavalt lähedal- siduma endaga lapsevanemaid, õdesid-vendi, vanavanemaid, ettevõtjast naabrimeest ja sugulasi Ameerikast. Selleks avaneb palju võimalusi, lähikuudel saate mõelda koos lastega milline võiks olla nende vaimset arengut, digiseadmete kasutamist ja füüsilist aktiivsust toetav koolimööbel.

Võib juhtuda, et vähem kui kahe aasta pärast kärbib haldusreform meie kogukondlikku identiteeti. Rahvakoosolekutel haldusreformist rääkides jõudsime tihti tõdemuseni, et kõige lihtsamad ja loomulikumad valikud ei pruugi alati kõige parimad valikud olla.

Sõbrad. Ülehomme koguneb volikogu ühinemisläbirääkimiste otsust langetama. See ei ole kerge, kuid usun, et ükskõik milline see otsus olema ka saab, on see tänases ajas tehtud parim otsus meie kõigi jaoks.

Kui küsida, kas oleme haldusreformi tulekuks valmis, siis aus vastus on, et küllaltki hästi valmis. Väätsa valla majanduslik võimekus on hea, meil on Järvamaa parim eakaid koondav ühendus „Ristikhein“, meie igas külas on mitu teotahtelist eestvedajat, meil on oma pritsumehed, abipolitseinikud, kaitseliitlased, naiskodukaitse, igas vanuses ja kõikjal aktiivsed noored, kelle osakaal Väätsa elanikest on Järvamaa parim. Meie noorsotöö on kõrgel tasemel ja asutuste töötajad on kiitmist väärt.

Tuleb tunnistada, et kõik ongi sedamoodi kuidas sugulastega peolauas oma vallaga uhkustame. Sellepärast ei tundu meile kellelegi haldusreform hea mõttena, kuid Eesti jaoks on seda vaja ning kui ühinemine tuleb, siis ei näe ma mingit põhjust, miks see kõik ei peaks nii edasi jääma!

Keskendume sellele, mis päriselt oluline on. Teeme ühe sammu asemel kaks kiiret tulevikku suunatud sammu, sest tõdemus- riik, see olemegi meie, ei muutu! Kõigest hoolimata, täna tähistame ka Väätsa valla   sünnipäeva ja sööme torti. Palju õnne meile ja Head Eesti Vabariigi 98. aastapäeva!

Comments