side-area-logo
VIIMASE VÄÄTSA VALLAVANEMA VIIMANE POSTITUS

Täna õhtul, neljapäeval, lõppevad minu volitused vallavanemana. Olen tänaseks olnud 26 päeva vallavanem ilma füüsiliselt ja õiguslikult eksisteeriva vallata. Viimane Väätsa vallavanem. Kes oleks seda võinud kunagi arvata, et mulle see au ja kurbus osaks saab.

Päris palju muutub, kuid veel rohkem on neid asju, mis ei muutu. Muutumata jääb kõik see, mis Väätsast Väätsa teeb.

Mõis on 1. jaanuaril 2018 täpselt sama koha peal täies hiilguses. Eesti Jalgrattamuuseumis toimetab Valdo jalgrataste ja hoonete kallal edasi ning lummab õhinaga tehtud ja arendatud muuseumiga kõiki kes sinna satuvad.

Reopalu inimesed jäävad ikka Paidesse rohkem käima kui ükskõik mis teises suunas. Lõõla lehmad annavad jätkuvalt piima, tõsi, võib juhtuda, et mõned haigestuvad ja antava piima maht väheneb, kuid pigem on oodata toodangu kasvu kui langust.

Saunamäe talu õuel näitab suve teise poole saabumist igal järgneval aastal vana pärna õitsemine ja mesilaste sumin selle ümber. Raid Saar leiutab midagi ja aitab seda teistel teha ning kui antakse veel võimalusi, siis peab kooli aktustel suurepäraseid kõnesid ja kus vaja, seal laulab.

Väätsa mõjuvõimsaim selts Ristikhein tantsib ja laulab, muretseb Väätsa ja väätsakate pärast ning oma aktiivse kooskäimisega teeb kõigile silmad ette. Olku ei unusta akordionimängu ning Henri Väärtmaa kätest ei kao kusagile töötahe ja oskus nautida mustreid, mida murutraktor rohuväljadele joonistab.

Arvatavasti ei ole olemas ka ühtegi väge, mis takistaks rahvamajas tegutseval loomeringil edaspidigi kogunemast, kulda võõbatakse ehetele, surfatakse mustrite virr- varris ning kolmapäeva õhtuti on loomeringi ruum maailma parim paik läbi põikamiseks, sest kohvi, tee, küpsise, värvi ja parfüümi lõhnasegu ning hubane olemine, on üks mõnusamaid Väätsa tundeid sellel päeval.

Kortermajade vahel mänguplatsil mängivad lapsed jätkuvalt liivakastis, turnivad või sõidavad karusselliga ja raudselt läheb karusselli telg uuesti ja uuesti puruks ning see parandatakse uuesti ja uuesti ära. Põllu 3 seltskond ei unusta grillimise mõnusid ning Aia 1 seltsinurgas ei kao kuhugi need hetked kui hea märjuke mõnusa jutu saatel seltsiliste kõrist alla libiseb.

Taavi ei muuda meelt ja peab jalgpalli parimaks spordialaks, mistõttu ei vaibu Väätsa noorte jalgpallikirg, kuigi Ilmar oma suviste rannavolledega järjest rohkem meelitab Järvamaa pairmatele võrguplatsidele.

Väätsa paisjärve vesi ei aja sügelema ja pakub konkurentsi Paide või Türi tehisjärvedele ning meelitab inimesi Väätsale kokku. Roosmaa Igor teeb jätkuvalt jäärada, kuigi peab igal aastal seda projekti enda jaoks lõpetatuks, kuid temas pakatav spordimehe kirg ajab juba esimese korraliku külma saabudes hamba verele.

Vaevalt, et ka Rait Pilipenko oma heatahtlikkuses, humoorikuses ning superheas laulumehelikkuses midagi kaotab, pigem on siin tegemist ikka seisvalt paremaks muutuva veini looga sarnast.

Loomulikult jätkab Tuul huumorihetkede pakkumist ning naerab kaasakiskuvalt oma naljale kohe otsa, nii et sa pead temaga kaasa naerma ja mõtled endamisi, et tegemist on eriliselt hea naeruterapeaudiga. Uuringud aasta ja kahe pärast näitavad jätkuvalt Väätsa Põhikooli head taset, motiveeriva koolikeskkonna olemasolu ning turvalist õhkkonda.

Kui sõidate Väätsa poolt Rooverre, siis teeristis vasakut kätt, esimeses asustatud maja õuel särab täiesti kindlalt varsti saabuvatel jõuludel Väätsa kõige kaunimalt ehitud jõlupuu ning ma ei näe ühtegi põhjust, miks see ei peaks nii olema ka järgnevatel aastatel.

Piiumetsa Kaasikus saadakse kokku, ükskõik kui noored või vanad Piiumetsa inimesed ka ei ole. Samuti pole ühtegi märki sellest, et Arrased loobuksid oma mossearmastusest, mistõttu on garanteeritud, et mossed Väätsa vahel sõidavad ning ka tulevikus sündivad lapsed saavad seda silmailu lähedalt kaeda.

Kui paidekad kipuvad rumalusi tegema, lämmatab neid Väätsa poolt tulev si*ahais nii mis jaksab. Ei kao s*tt kuhugi ja ei kao ka hais!

Röa mõis jääb oma sisult jätkuvalt kättesaamatuks silmailuks, kuid öösel magama minnes rahustab meid kõiki teadmine, et mõisa õuel asuv purskkaev on ilmselgelt Eesti suurim.

Iga kord, kui on piisavalt sulalund ja laste käed veeretavad kokku lumememmed, meenuvad kergliiklustee äärde ehitatud mehikesed meile kõigile ja kui vähegi võimalik, oleme õige ilmaga neid taaskord ehitamas.

Väätsa viljakas, Eesti üks viljakamaid muldasid, jääb kandma igal suvel rohumaid ja viljapõlde, traktoreid ja kombaine. 9. mai kolhoosi puudutus koos Endel Liebergiga on aga iga väätska DNA koodi sisse kirjutatud, tahab ta seda või mitte.

Väätsa jääb, sest meie jääme! Elagu Väätsa vald! Elagu Väätsa Vallavalitsus! Elagu Väätsa rahvas, kes kõik need volikogud ja vallavanemad valinud on! Elagu Väätsa meie südameis!

Ja nüüd Türile poodi, muidu süüdistatakse mind ühinenud valla ühtsuse õõnestamises.

 

Comments